Keskaeg
Kõrgkeskajal talupojal võimalus pageda kuigi olid sunnismaised, sest linnad kasvavad ja teatud aja
möödudes ei saanud mõisnik talupoega enam välja nõuda.
Kõrgkeskajal talupoegade koormised vähenesid. Kadus villikatsioon ehk mõisa oma majapidamine, see
hoidis kulusid kokku. Meierid kippusid mõisas peremehitsema. Talupoegadel kergem teotööta ja
mõisnikud ei pea kupjale maksma. 12.- 13. sajandil Lääne Euroopas talupoja ja isanda vahel
rahaandam ja kohtusuhe, teorent võib mõnes kohas olla paar päeva aastas, enamjaolt kadus. Talupoeg
hakkab linnale tootma, et raharenti maksta. Talupojad ostavad endid vabaks, aadlikud müüvad, sest 12.
- 13. sajandil on sõjapidamine ja elulaad kallimad kui varem. Ühiselu on korraldatud mõisa poolt
(põllutööd, karjamaade kasutus), nüüd kujunes külakogukond, kes sellepärast muretses. Valiti küla
kohtumehed, karjus. Talupoja vabadus = kaotati piirangud abiellumisel, pärandamisel, fikseeriti
annaabi.ee 
