Kirjanduse eksami materjal
pööranud õigelt rajalt, mida mööda olid käinud kõik tema esivanemad. ,,Naine,'' ütles
ta, ,,Kas see on minu laps?'' ja lõi uuri tausautuse eest vastu kivi puruks. Lõpuks kõlab
kohtuotsus : ,,...See laps on niisiis esimene meie suguvõsast, kes on saanud toime
äraandmisega. `'
,,Esimene meie suguvõsast...'' nendest sõnadest on selge, et poja tapmine ei ole
kurjategijast isa tuju ega ka meeleheitest ajendatud samm, see ei ole arukaotuse ega isegi
mitte raevuakt. Mateo Falconel lihtsalt ei olnud mud võimalust. Ta ei vastuta üksnes enda
au eest, vaid ka suguvõsa au eest: esivanemate, väga paljude põlvkondade hea nimi on sel
Falcone perekonnale õnnetul päeval otsustav. Sülitanud Falcone reeturiliku maja lävele
oli Gionetto juba võtnud Falcone'I suguvõsalt ära tuleviku: perekonnapea ülesandeks oli
pasta häbist suguvõsa minevik. Aga seda sai teha vaid ohvri toomisega.