Artur Alliksaar
ja miks nii hilja, nii hilja meis ärkab
me südame õnnetu rikkus.
Kannatus, laulude taevasse kõrguv,
see on mu valvusetähis,
majakas, tõotust ja lohutust nõrguv,
võrratu lootuse lähis.
Teadvus end ahtasse teokarpi suleb,
hing ent on virge ja vaba,
just nagu taipaks ta seda, mis tuleb
talve ja hangede taga.
Kolm unesoolot kuuldamatu kooriga
Sinu andides,
kirerangides,
mõttetangides,
vaevlevais,
kaevlevais,
aimlevais,
raevlevais vangides
elab edasi vabaduse ideaal.
Olid ikka,
oled ikka,
jätkud ikka
igal ajastul ja maal.
Sügaval su sülelohus
malbub iga ülekohus.
Oled avaraim ja ahvatlevaim pidusaal.
Oled tulihänna raksuv rünnak,
suuri varandusi varjav seek,
kihutab mu kihku sinu kämmal,
mis on loitev loits ja libaleek.
Vahel arvan, et ma sain su kätte
ja võin lõpuks täita hingekruusi,
kuid sa ühe mürgitad mu lätted,
et ma avastama peaksin uusi.
annaabi.ee 
