Näiteks Tallinnas koosnes raad 15.saj.keskpaigani 24 raehärrast ja 4 bürgermeistrist. Raad jagunes kaheks, kui pooled puhkasid, siis pooled valitsesid ja vastupidi. 15.sajandil oli pidevalt ametis 14 raehärrat ja 4 bürgermeistrit, sündikus (õigusalaseid küsimusi lahendav ametnik) ja linnasekretär. Raad käis koos ning arutas küsimusi raekojas. Tavaliselt istuti koos väiksemas raetoas või raekantseleis. Tähtsamad koosolekud ja külaliste vastuvõtmine toimus suures raesaalis. Raekoja allkorrusel asusid kauplused, keldris peenema seltskonna joomakoht. Samuti asus seal varakamber ja arestikambrid. Raekoja esisel väljakul oli paar korda nädalas turg. Et ka keskajal esines juba tänapäeval nii levinud petmist oli väljaku ääres vaekoda, kus kontrolliti kõik kaale ja mõõte. Raekojaplatsist saigi aja jooksul tähtsaim kogunemiskoht. Seal tehti
13. sajandist (praegune hoone valmis põhiosas 1404. aastaks), mis omakorda teeb sellest vanima raekoja nii Baltikumis kui ka Skandinaavias. Raekoja algupärane ehitusvajadus oli tingitud sellest, et raehärradel oleks koht, kus koos linnasju arutamas käia. Vajadus raehoone järele tuli 13. sajandi keskpaigal, kui Taani kuningas Kristofer I annetas linnale Lübecki õiguse koodeksi, mis hakkas ajapikku määrama rae moodustamise põhimõtteid. Peale raekoja peeti raeistungeid ka raekantseleis ja Pühavaimu kirikus vaid tähtsaimad arutelud ja valimised peeti raesaalis. Selline korraldus kehtis 1877. aastani, mil Aleksander II kehestas Balti linnades üldise Vene linnaseaduse. 1878. aastaks oli raelt kogu asjajamine üle võetud ning raad jäi edasipidi püsima vaid kohtuasutusena.4 Raekoda on põhiplaanilt lääne suunas kergelt aheneva pikliku trapetsilähedase kujuga. Selle idaseinast eendub sale kaheksatahuline konsooltorn, mille friisil kõrgub hilisrenessanslik
annaabi.ee 
