Kõigepealt tooksin välja tööjõu puuduse kasvu haiglates. Samal ajal kui ligi sada Eesti meedikut siirdub mõne kuu pärast, suve lähenedes, naaberriigi haiglatesse tööle, vaevlevad kodumaa raviasutused tööjõupuuduses. Oleks vaja võtta arste tööle, kuid pole keda võtta. Rohkem arste jääb pensionile kui uusi juurde tuleb. Näiteks Läänemaa haigla võimalusi hästi kasutavaks tööks oleks kohe vaja kirurgi, naiste ja sisearsti, psühhiaatrit ning radioloogi. Väheneksid nii vastuvõtu kui ka operatsioonijärjekorrad ning kallist aparatuuri saaks otstarbekamalt koormata. Seal on praegu mõnepäevane järjekord kardioloogi, silmaarsti, uroloogi jt arstide juurde. Pikimad järjekorrad, ligi kolmneli nädalat, on naistenõuandlas. Kauem tuleb oodata ka ortopeedi vastuvõtule. Aga arstide vastuvõtu järjekorrad on ka teistes haiglates suhteliselt pikad. Teine valus teema on valvamine, kui arste on vähe, on puhkusele minek peaaegu
arengus. Kumbki uuringumeetod ei kasuta ioniseerivat kiirgust ja tänaseni ei ole leitud, et kasutatavad ultrahelisagedused ja kõrgsageduslik magnetväli oleksid kahjulike kõrvalmõjudega. Miks siis ei võiks ultraheli ja MRT-ga asendada kõiki teisi radioloogilisi uuringuid? Kahjuks ei ole ükski uuringumeetod täiuslik. Kuigi ultraheli ja MRT abil saab tekitada detailseid kujutisi erinevatest kehapiirkondadest, ei anna nad siiski vastuseid kõigile radioloogi ja raviarsti ees seisvatele küsimustele ja ei suuda asendada kõiki röntgenuuringuid. Samuti tuleb arvestada, et kallihinnaline MRT-aparatuur pole igal pool kättesaadav ja magnetuuringuid ei saa teha patsientidel, kelle kehas on metallitükke või kellele on implanteeritud kardiostimulaator. Kuigi ultraheli ja MRT kasutatakse järjest enam, jäävad ka röntgeni- ja gammakiirgust kasutavad uuringumeetodid veel pikaks ajaks olulisteks diagnostikameetoditeks. Kas kahju toob kasu?
annaabi.ee 
