"radioimmunoloogilistel" - 1 õppematerjal

Molekulaarne ja rakenduslik immunoloogia

49. Organ-spetsiifilise autoimmuunhaiguste iseloomustus. Nende immunopatogeneesimehhanismid ja immunodiagnostika. Immunogeneetilised aspektid. Autoimmuunhaiguste diagnostikas põhinetakse sümptomitele ja antikehade leiule mis reageerivad haaratud kudede ja rakkudega. Antikehad raku/koe vastu, mis reageerivad antigeenidega, määratakse immunofluorestsentsiga. AK-si lahustuvate AG-de vastu leitakse ELISAga või radioimmunoloogilistel meetoditel, vahel ka biokeemiliselt või bioloogiliselt. Organspetsiifilised autoantigeenid:  rakumembraani retseptorid (atsetüülkoliinretseptor)  hormoonid (T3, T4)  ensüümid (kilpnäärme perokidaas, tsütokroom P4, glutaamhappe dekarboksülaas, maohappe APTaas) Tänu AAKdele saame diagnoosida haigust, ennustada kliinilise haiguse teket, prognoosida haiguse kulgu, hinnata haiguse aktiivsust ja ravi efektiivsust. Kasutatakse:  kaudne immunofluorestsents