piirata, kuid mitte kunagi ega kuidagi täielikult kaotada. Lisaks sellele, nn. looduslikule kiirgusele, on laialt levinud ja kasutusel mitmesugused inimese poolt loodud kiirgusallikad ja nende kasutusvaldkonnad. Näiteks on kiirgusallikad olulised tervishoius: tugeva kiiritusega steriliseeritakse meditsiini-protseduuride "jääke", selleks, et vältida haiguste levikut; kiiritust kasutatakse nii radiodiagnostikas kui ka radioteraapias. Peale selle, tuumaenergia ja selle rakendusvaldkonnad üha suurenevad. Ioniseerivaid kiirgusi kasutatakse tööstuses, põllumajanduses, toiduainetetööstuses, teadustöös ja paljudes teistes valdkondades. Arvestades kiirguse kasutamisel saadavate kasulike ja vajalike tulemustega, on ühiskond nõus taluma riske, mis sellega kaasnevad. Siiski peavad need riskid olema kontrollitavad ja peab olema võimalus neid piirata
patsientide asjatu kiiritamise vältimise põhimõtted. Kava väljatöötamisel on lähtutud EV Kiirgusseadusest, tervishoiuministri radioloogiavaldkonda puudutavatest määrustest , Rahvusvahelise Kiirguskaitse-komisjoni (ICRP) soovitustest ja Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri (IAEA) ohutusstandarditest. Radioloogiliste uuringute põhjendatud kasutamine on kaasaegse meditsiinipraktika lahutamatu osa. Valdavalt kahjuliku bioloogilise toimega ioniseeriva kiirguse kasutamist radiodiagnostikas õigustab uuringutega saadava informatsiooni olulisus, mis kaalub üles suhteliselt madala kiirgusriski. Kuid igasugune lisakiiritus suurendab elanikonna ja kiirgustöötajate kiirguskoormust ja seeläbi suureneb ka pöördumatute tervisekahjustuste tekke risk. Tuginetakse kiirguskaitse kolmele põhimõttele: 1. 1. kiirgustegevus peab olema alati põhjendatud 2. 2. kiirgusele eksponeerimist tuleb piirata 3. 3
annaabi.ee 
