Lex Frisionum (allika analüüs)
3.2. Templi rüvetamine Lex Frisionumi kõige viimane säte on ka kõige veidram ja
mõistatuslikum. Igaüks, kes rüvetas templit, tapeti jõhkralt: tema kõrvad lõiguti ära, ta
kastreeriti ning viidi mere äärde ohverdamiseks. Täpset kirjeldust selle ohverduse kohta
ei ole, kuid üks teine allikas heidab sellele valgust: Vita Vulframni kirjeldab, et poised,
kes ohverdati, seoti rannale posti külge tõusu ootama. See juhtus Friisia kuningas
Radbodi juureolekul (Halbertsma, 1982 lk 26). Uputamise läbi tapmine on elajalik
komme, kuid samas illustreerib see hästi sidet friislaste ja mere vahel.
Teadlased ei mõista kuidas sai selline paganlik reegel sattuda kristlikusse seadusesse, eriti
Charlemagne valitsemise ajal, kes väidetavalt julgustas paganlikke pühamuid lõhkuma
ning olevat ka ise seda teinud (arvatakse, et 772 lõhkus Charlemagne isiklikult
Westphalias asuva jumal Irmini kuju Schuyf, 1995, lk 37)
annaabi.ee 
