väärarmastusega vastu hukkule. Racine asetab oma tegelased pidevalt üha julmadesse piirolukorradesse , kus nad peavad võilust iseenda ja oma tunnetega. Nagu muistsetes kreeka tragöödiates, võib inimese võitlus saatusega olla küll ülev, ent lõpuks jääb inimene siiski kõrgemale jõule alla. Racine ei kiida heaks oma teglaste nõrkusi, ent ta loobub kindlalt nende idealiseerimises, näidates elu reaalseid tunge ja tõukejõude. Racinile on omane ka lüüriline kujundlikkus, võrreldes Corneille'ga muutub tegelaste hingeelu kujutamine peenemaks ja tundlikkumaks; tegelaste eneseanalüüs laieneb rohketes monoloogides. Racine'i taotlusi ei mõistnud kaasaegne publik kuigi üheselt. Vaimulikes ringkondades süüdistati teda pimedate kirgede õigustamises ja õhutamises. Tegelikkult Racine muidudgi ei õigustanud neid. Küll näitas ta veenvalt nende püsimist inimese tegusid ajendava ürgjõuna mitte
annaabi.ee 
