V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Jehan peitis enese ühe
kivist kuninga taha ega julgenud hingatagi ning vaatas koleda küüraka poole hirmunud
näoga nagu noormees, kes kord looma-"aia vahi naisega lipitses ja ühel õhtul kohtamisele
min-, nes üle vale müüri ronis ja leidis end äkki silm silma vastu jääkaruga.
''Alguses ei pööranud kurt temale tähelepanu, kuid pöördus viimaks ümber ja ajas end
järsku sirgeks. Ta oli Jehani märganud. See seadis ennast juba valmis
412
hirmsaks rabeluseks, kuid kurt jäi paigale seisma ja vaatas ainult teraselt skolaari otsa.
«Nonoh!» ütles Jehan. «Mis sa mulle nii nukralt otsa vahid oma ainsa silmaga?»
Samas tõmbas noor võrukael oma ambu tasahilju vinna.
«Quasimodo!» karjus ta. «Ma mõtlen su nime muuta. Nüüdsest peale oled sa pime!»
Skolaar laskis. Sulgne nool vihises ja tungis küürakale vasakusse käsivarde. Quasimodo
pööras sellele niisama vähe tähelepanu kui kuningas Pharamond'i kuju väikesele
kriimustusele