Vajame uusi väärtusi
pseudo, siis pole ka midagi meie tegemistest ega mõtlemistest kasu me rabeleme nagu võssa eksinud,
omamata vähimatki suunda ja sihti, sest me ei tea, kuhu me õieti tahame. Ja nii, sihitult rabeledes, oleme
just ideaali puudumise läbi ka võimetud aru saama, kas meie valikud siin ja täna on õiged või väärad, on
need meile kasuks või kahjuks.
Me vajame oma vaimsete aluste juurde tagasipöördumist, nende taasavastamist ja oma elu aluseks
seadmist. Kuni me seda ei taipa, meie rabelemistest meile kasu ei tõuse.
Nagu Arnold Rüütel on öelnud: "Luues uusi väärtusi, hoidkem vanu."
Ning see on paljuski arusaadav, sest siin ja praegu on kriis toonud enesega kaasa väga konkreetsed mured
ja sünnitanud hirmuäratavad eeldused. Eeldused, mis võivad viia eelarve jätkuva kärpimiseni, töötute arvu
järsu kasvuni, töötajate sissetulekute vähenemiseni, arstiabi kättesaadavuse halvenemiseni jne. Ja viinud on