Islami meditsiin keskajal
Ka
esimesed naisarstid olid pärit keskaegsest islamimaailmast.
Moslemi arstide eetilised standardid pandi esmakordselt paika 9. sajandil Ishaq bin Ali
Rahawi poolt, kes kirjutas Adab al-Tabib'i (,,Arsti käitumine"), see teos oli esimene uurimus
meditsiinieetikasse. Ali Rahawi pidas arste ,,kehade ja hingede valvuriteks".
Esimene araabiakeelne meditsiinientsüklopeedia oli ,,Tarkuse paradiis" (,,Paradise of
Wisdom", ca 860), mis pandi kirja Ali ibn Sahl Rabban al-Tabari poolt ja see koosnes
seitsmest osast. See oli esimene töö, mis peale psühholoogia ja füsioteraapia ka pediaatriat ja
laste arengut. Füsioteraapia kohapealt oli töö väga mõjutatud islami mõtteviisist ja ka India
arstidest (Sushruta ja Charaka). Eelkäijatest erinevalt rõhutas see teos füsioteraapia ja
nõustamise vajalikkust ravil ja ka psühholoogia ja meditsiini vahelisi sidemeid.
Tähtis teos oli ka Muhammad ibn Zakariya Razi kirjutatud ,,Kõikehõlmav raamat