Kaitstavate loodusobjektide seadus sätestab väljaspool kaitsealasid asuvate pesapuude ümber 500 m raadiusega kaitsetsooni, kuhu inimesed ei tohi minna 15. veebruarist kuni 31. juulini. Kaitsealadel olevad pesapaigad on arvatud üsna range reziimiga sihtkaitsevööndisse. 2003. aasta seisuga asus kotkameestele teadaolevast 35 pesapaigast ainult viis väljaspool kaitsealasid. . Suur-konnakotka ja must-toonekurega võrreldes on kaljukotkal siiski head ajad: lausraied pole veel jõudnud rabasaartele ning loodetavasti ei jõuagi. Ebakindel on siiski nende kaljukotkapaaride elu, kelle pesakoht ei ole uurijatele ja kaitsjatele teada. Kindlasti ei asu nad kõik turvalistel kaitsealadel, nende pesapaigad võivad jääda inimeste meelevalda. Kasutatud kirjandus Harri Kontkanen, Asko Lõhmus ja Toni Nevalainen, "Röövlinnud ja metsamajandus", Eesti Entsüklopeediakirjastus 2004 Mats Ake Bergström ja Carl-Fredrik Lundevall, ,,Põhjamaa linnud", Varrak 2005 http://www.kotkas.ee/Kaljukotkas
nimekirja kantud alade piire, siis tuleb tal seda kaotust võimalikult ligilähedaselt kompenseerida, luues samaväärse elupaiga kaitseks kaitsealasid kas samas piirkonnas või mujal (Kuresoo, 1998). 5 MÄRGALADE KAITSE EESTIS Soid peeti enne industriaalajastu saabumist ebameeldivaiks. Ajaloo jooksul on pigem sood kaitsnud inimesi kui vastupidi - sõdade korral mindi rabasaartele peitu. Enne nõukogude okupatsiooni võeti Eesti soodest kaitse alla vaid Ratva raba kaljukotkaste pesitsuspaigana (Kuresoo, 1998). Mõned sood (Nehatu, Nigula ja Muraka) õnnestus Eestis kaitse alla võtta juba 1957. aastal. 1969. aastal algas prof. Viktor Masingu ettevõttel avalik diskussioon soode ökoloogilise rolli üle. Väitluse tulemusena asutati 1981. aastal 30 sookatseala (Kuresoo, 1998). Märgalade kaitse korraldamine on olnud juba pikemat aega looduskaitse tähelepanu keskmes
annaabi.ee 
