Marie Under
silmitsedes karjas selles: Kergitasid oma rõõmu,
"Kaasas pole karjalast?" tuulutasid elulõõmu,
põsel hõiskas verevärv.
Lapsehukkaja
Kuhu panen, kuhu panen ma su nüüd?
Sünnisärgiks selga said ju surirüüd.
Althõlmalapseks sündind, ilma meelest väär,
kõvasti su külge kasvand minu süameäär.
Juba kolmat õhtut valgma pardal käin:
ikka ma ei raatsind, kas siis täna täin?
Haarvamalt kui seni lookleb lainte kään.
Kaugemal kui seni seisatama jään.
Küllap sinu poole kisub vete kiim.
Suru suu mu rinda: soojalt voolab piim.
Ära, ära pelga nõnda, sule laug:
alles kaugel lukmeid lõgistamas haug
Kuutõbine
Kuu nüüd kõike vahastand:
kuldab riismeid, vana kolu,
räpast, sapist meeleolu,
kõik mu mured lahastand.
Päeval ramb ma, jõuetu,
majatu ja õuetu.
Nüüd ma lendan, üle linna
otse õnne tõstan rinna;
asjata ma ahastand.
annaabi.ee 
