Rüdiger Penthin, AGRESSIIVNE LAPS 2003
esile agressiivsust?, lk. 23). Sellest annavad märku rahutu käi-
tumine, hüperaktiivsus, kontsentreerumishäired, motoorne
ebakindlus, kartlikkus, puuduv huvi joonistamise ja meister -
arvutamisel, logofoobia*. Kõiki neid märguandeid tuleb hakata varakult väga
tõsiselt jälgima. Ka neil juhtudel on äärmiselt oluline teha tihedat koostööd
lasteaia, kooli ja lastearstiga, leidmaks lapsele õiget ning kiiretabi
(ravipedagoogika, tööte-raapia, psühhomotoorne teraapia, logopeedi abi,
vastavate ravimite manustamine). Nii on võimalik sisendada lapsele posi-
tiivsust, et ta ei tunneks ennast igal pool eemaletõugatuna.
Loomulikult peavad lapsed õppima oma frustratsioonidega toime tulema,
seejuures ise agressiivselt käitumata. Lapsevanemana saate oma last selle
juures aidata, veetes iga päev koos temaga aega, hoides last kaisus ning
vesteldes temaga mõistvalt (vt. Igapäevane ühishetk, lk. 91).
annaabi.ee 
