Erasmus Rotterdamist
kogu valgustusjõust hoolimata varjatud on silmad, kusagil ei õhku tugevat värvi. Seda
õpetatud meest on raske ette kujutada noorena, house seljas ratsutamas, ujumas ja vehklemas,
naistega naljatamas või koguni neid kallistamas, tuules ja rajumöllus, kõva häälega kõnelemas
ja naermas. Selle peene, väheke konservilikult tuima munganäo puhul tulevad kõigepealt
tahtmatult mõttesse suletud aknad, ahjusoe, raamatutolm, ärkvel oldud ööd ja töörohked
päevad; sellest jahedast näost ei vooga soojust ega kiirga jõudu. Erasmus kannatas eluaeg
ebakindla tervise pärast, teda kimbutasid pidevalt väga mitmesugused haigused.
Tol ajal rändas katk mõrtsuka kombel ühelt maalt teisele. Vaevu oli ta kuulnud, et must surm
on saja miili kaugusel välja ilmunud, ta võtab oma seitse asja ning põgeneb paaniliselt.
Seitsekümmend aastat õnnestus tal vedada oma habrast keha läbi metsikute ja segaste aegade.
annaabi.ee 
