Lolita
poeediga. Kinos on ta emb-kumb: kas liblikas või luust ja lihast plika, keda nähes pead
tahes-tahtmata mõtlema - Kui vana ta on? Kui palju ta kaalub? Kui pikk ta on? Jne..."
Oleks keeruline veel tabavamalt väljendada mõtet, mis tekkis minulgi seda ettekannet
tehes. Romaani lugedes on igal inimesel õigus ja loomulik vajadus kujutada kõik
karakterid ja tegevuspaigad endale ise vaimusilmas ette. Filmis on see töö juba meie eest
ära tehtud. Kui raamatulugejana juhime ise kogu lugemisprotsessi, siis filmivaatajana
oleme me rezissööri mõjuvallas. "Lolita" puhul on suhteliselt võõrastav näha ekraanil
seda 12. aastast tüdrukut, kes võlub endast üle 3 korra vanemat meest.
1997. aastal on Postimehes ilmunud teinegi Toomas Raudami artikkel "Film:
parem ja kehvem kirjandus?", kus mees kirjutab järgmist: "Film on kirjandus. Filmis on
olemas kõik need elemendid, mis kirjanduseski: karakter, lugu, metafoor, sümbol,
allegooria, kujund, stiil
annaabi.ee 
