Teraspoiss
Töö tekstiga
Jaani pilk rändas ühelt esemelt teisele, mõttelõng katkes vahetpidamata, nagu lõigataks sealt
tükke vahelt välja. Ta püüdis kirikuõpetaja kõnest kinni üksiku sõna, selgesti helises see ta
kõrvus, kuid ta ei saanud kätte selle tähendust. Kuidas see nüüd oligi? Lihtne asi, ta on seda
tuhat korda kuulnud näh, keele peal just ... mitte ei tule meelde. Nüüd pööras kirikuõpetaja
raamatulehte ... teab kui kaua ta peaks veel lugema? Aga iga kord kui ta jalgu liigutab,
variseb hauakaldalt krabinal liiva kirstukaanele. Kojanaisel on uued riided seljas, need teevad
ta kohmakaks ja võõraks. Kodus, vanades riietes on ta palju kenam. Poeproua on ka matusele
tulnud, tal on palav, higistab ja pühib vahetpidamata nägu, tammudes ühelt jalalt teisele.
Kuskil tuututab auto, võõrad, ebamäärased hääled kostavad kalmistu tagant siia, siis on kõik
jälle tühi ja võõras