EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II
Pöördeliseks
saab ,,Luuletused 19871991" (1993) selle perioodi üks olulisemaid
luulekogusid. Midagi uut ja imelikku, pole arugi saada, kes kõneleb ja mida.
Erinevad tektid ja diskursused saavad kokku ja hakkavad põimuma: leksikon,
luule, midagi toimub ka autorilähedases minas, pole kindel, mida autorilähedane
mina kõneleb. ,,Trepp" (1996) esimesi Eestis tehtud intertekstuaalseid
luulekogumeid, esimene raamat, mis pole raamatukujule taandatav, tekivad
hargnevusvõimalused. ,,Meeter ja Demeeter" (2004) eepos. Krulli hakkas
tuleviku asemel minevikku vaatama. Põhjalikult läbikomponeeritud, toetub
võõrastele tekstidele ja pärimuslikule materjalile.
Mõjuv ka ,,Veel ju vist" (2012) peegeldused keskkonnast. Mängitakse sõnadega:
veel, ju, vist, mille tähendus tuleb konteksti kaudu, iseseisvalt ei tähenda need
midagi. ,,Kui kivid olid veel pehmed" (2014) analoogiline MD, mõjub nagu