Üksinduse poeetika prantsuse kirjanduses
“Madame Bovary” on süzeelt üsnagi lihtne: provintsiarst Charles Bovary
noor naine petab oma tavalist ja igavat meest. Romantilisi romaane
lugedes üleskasvanus Emma unistab tõelistest tunnetest, suurest
armastusest, otsib põgenemist oma üksindusest, milles ta elab. Ta istub
igavas kolkas, peab hoolitsema abikaasa eest, keda ta ei armasta,
sünnitab tütre, aga ikka tundub kõik tühi ja argipäev hall. Nii pühendubki
naine mõtetes raamatufantaasiatele, unistab endale hoopis teistsugune,
armastusega täidetud elu, otsib teda, kellega Emma mittekunagi ükikuna
tunneb ennast. Seega elab Emma otsekui kaht elu korraga, kusjuures
need on oma vastandlikkusele vaatamata lahutamatult seotud. Võiks
öelda, et Emma unelmaid kutsub esile banaalne argipäev, unelmad
onakorda aga inspireerivad teda leidma samuti banaalset väljapääsu –
armukese soetamist.
Proua Bovary ei oota elult mitte seda, mida elu tõesti võib anda, vaid
annaabi.ee 
