Üldine Teatriajalugu II
mis ei käi omavahel kokku. Lulu jääb kunstifiguuriks, nimetu projektsiooniväli meeste, lesbilise
krahvinna kirena; Lulu hävib, ei suutnud alluda ühiskondlikele normidele, moraalile.
Dramaturgia antinaturalistlik, sündmused leiavad aset suletud situatsioonides, dialoog
distantseeritud, irooniline, tegelased marionetlikud. Lavale jõudmine keeruline, Wedekind pidi
protsessima, asja ajama. Lõpuks süüdistati teda ebakõlbelise kirjanduse levitamise eest. Vahepeal
hävitati Pandora laeka raamatueksemplaarid.
Teostel antinaturalistlikus liikumises kindel koht, nii teosed ise kui mängustiilid, näitlejana tegi
lavastustes tihti kaasa, kuid oli naturalistidest erinev, vastandus ka sümbolistidele, sest talle
omane vitaalne eluvaade, sümbolistid aga pessimistlikumad. Wedekind kritiseeris pidevalt
kodanikuühiskonna moraali. Eluvitaalsuse jaotamine. Kunstivaade oli antiidealistlik; mõjutatud
tsirkusest, varieteest. Grotesk, satiir, paroodia, kohati allegooriline. Ka näitleja. Kirjutanud essee,
annaabi.ee 
