Tartu murre, Otepää murrak
käisi lehmäkarjan, `endä emä puul. Lehmäkarjan olek olli minu arust viil parem(b).
Mul olli ju väga ää peni. Mul olli kaits ääd penni, Tuk ja Krats. Ja sis nuu olliva nii ää
et, kui ma nime `järgi `lehmä õigassi enne et: «Kirjäss kossa läät sääl», sis ta `tundse
(= tundis) joba ärä. «Tuk võta Kirjäst, Krats võta Kirjäst» sis ta `käändse kohe
`ümbre. Nii et ma `saie lehmäkarja man küländ `lulli lüvvä. Sis mul olli joba raamatit
üten (= ühes) ja mul olli eegeldämise tüüd üten ja. Lugesi raamatit ja, vahel eegeldi,
tei (= tegin) käsitüüd ja, ja kudasi (= kudusin) midägine ja. Sääl olli
jo paremb olek. No sis olli joba suuremb ka veidikese.
Aga kui kiiniaig `välä tulli, parmu tulliva, no sis `joosiva kurjavaimu vahel `võssa
küll käest ärä. Nii et mõnikõrd `võtseva `õkva iku vallale (= nutu lahti), kui kõik
`mõtsa, `suurte `mõtsa `sisse `lätsivä laiali
annaabi.ee 
