Rootsis on täheldatav reeglipärasus, mille kohaselt kalmed kuni rahvasterännuaja lõpuni asusid eluhoonete ning ka lähipõldude suhtes enamasti perifeerias, alates 7. 8. sajandist nihkusid aga neile lähemale. Lindquist on Östergötlandi põhjal näidanud, et varasemad kalmed paiknesid asustuskeskusest kõige sagedamini 200400 m kaugusel, kuid neid esines suhteliselt palju ka veel kuni kilomeetri kaugusel sellest. Hilisemad kalmed kontsentreerusid seevastu keskusest kuni 500 m raadiusse ning võisid vahel jääda hoonealustest vaid mõnikümmend meetrit eemale. Kalmistute asukoht sõltus ka nende suurusest: suuremad kalmistud paiknesid tavaliselt põldude piiril või ka põllustatud ala sees, kuid asustuskeskusest suhteliselt kaugel, samas kui väiksemaid kalmeid leidus ka hoonete läheduses. Ka Ojamaal näib kalmeid leiduvat kohati asustuskeskuste vahetus läheduses, kuigi sagedamini võib neid leida kaugemalt
Eelistab lehtpuid, kuna nendes on pesa- ja varjepaikadeks enam sobilikke õõnsusi. Segamatult pesitsedes kasutavad kodukakud sama pesapaika aastaid. Sobivas paigas võib asustustihedus ulatuda kuni 3 või enama paarini 1000 hektari kohta. Kui suuremates parkides on mitu kodukaku paari, toimuvad kaitstava territooriumi piirialadel sageli ägedad taplused. Kodukakk on aktiivne peamiselt öösiti. Ränne Kodukakk on paigalind, kelle hulguliikumised jäävad tavaliselt 10 km raadiusse. Toitumine Toitub pisinärilistest, väiksematest lindudest, harva hakisuurustest lindudest. Konnad, sisalikud, mutid ja mardikad on tema menüüs samuti küllalt tähtsal kohal. Mõnedel juhtudel on esinenud spetsialiseerumist rästastele. Karmi talve ja sügava lumikatte korral hukkub neid küllalt märkimisväärsel hulgal, kuna kakud ei suuda paksu lume korral hiiri tabada. Sigimine ja areng Pesa tunneb ära iseloomuliku vooderduse järgi - kodukakk vooderdab oma pesa
annaabi.ee 
