ka mõistmine, et raadioteleskoobi abil on võimalik piiluda ka teiste tähtede juurde ja kaugemale, kui tavalised lääts-teleskoobid ulatuvad. 1959. aastal ilmus ajakirjas Nature märgilise tähtsusega artikkel, kus Giuseppe Cocconi ja Philip Morrison kutsusid teadlasi üles taevast süstemaatiliselt uurima, et leida märke maavälistest raadiosignaalidest. Esimesena asus tegutsema Drake, kes kasutas oma otsinguteks 26 meetrise läbimõõduga Lääne-Virginias Green Bankis asuvat raadioteleskoopi, ning peagi liitusid temaga entusiastid ka teistest riikidest ja millega tegeleb nüüdseks juba kümned tuhanded astronoomid ja teised teadlased. Praegu koordineerib lõviosa nende tegevusest Californias, astrobioloogiale spetsialiseerunud NASA Ames Laboratory lähedal asuv SETI Instituut. Uuringuid rahastatakse pea terves ulatuses erasektori vahenditest kuid on ka miljardnäride poolt abi tulnud. SETI au ja uhkus on
12 Inimesed on üritanud saata signaale ka ise. 1974. aastal võeti ette sümboolne katse saata teade tähtede kogumisse M13. Signaal oli kodeeritud ning sisaldas mõningat informatsiooni Maa asukohast päikesesüsteemis, numbreid 1-10, inimkonna populatsiooni suurust, inimolendi kuju, DNAs sisalduvate ainete võrrandid ning raadioteleskoobi kontuur. Teate edastamiseks kasutati Arecibo raadioteleskoopi, mis asub Puerto Ricos. Kuna teade peaks oma sihtkohta jõudma alles 25 000 aasta pärast ning oletatava tsivilisatsiooni vastus jõuaks meieni veel 25 000 aasta pärast, siis on antud saadetise ülesanne demonstreerida inimkonna tehnoloogilise arengu taset. Mõned ajakirjanikud ning teadlased on püstitanud küsimuse: ,,Kas aktiivne SETI on ikka ohutu?" On avaldatud arvamust, et teised tsivilisatsioonid ei pruugi olla sõbralikud ning
annaabi.ee 
