Kahe maailmasõja vahel tehti esimesed sammud aerofotograafia rahuotstarbelisel rakendamisel geodeesias ja kartograafias. Prantsusmaal käivitati ülisalajane sõjaline projekt pildi edastamiseks lennukilt reaalajas televisiooni põhimõttel, kuid uuringud katkesid Teise Maailmasõja puhkemisega ja unustati aastakümneteks. Kaugseire omandas tänapäevase tähtsuse seitsmekümnendatel aastatel, kui aparatuur paigutati maalähedasel orbiidil tiirlevale tehiskaaslasele, pilti hakati edastama raadiosignaaliga ning töötlema järjest enam arvuti abil. Pioneeriks oli USA-s siiamaani arendatav projekt Landsat. Kaugseire rahuotstarbelised rakendused kuuluvad laias laastus (elu)keskkonnaga seotud valdkondadesse: · atmosfääris saame jälgida temperatuuri, sademeid, pilvede jaotust ja tihedust, tuule kiirust, mitmete gaaside (veeaur, CO2, O3 jt.) kontsentratsioone; · maapinnal saame jälgida dektoonilisi liikumisi, topograafiat, temperatuuri,
spetsifikatsioone. Seetõttu kasutatakse ka Wifi väljendit tihtipeale juhtmevaba arvutivõrgu sünonüümina, kuid tegelikult on sellest normatiivist vaid üks toode. Wifi kasutamiseks on arvutil vaja selleks juhtmevaba võrgu kontrollerit, mis on võimeline edastama ja vastu võtma raadiosignaale, millega edastatakse andmeid pakettidena. Peamine funktsionaalsus, mis sellisest andmeside võimalusest ära kasutatakse on interneti ühendumine. Sellise raadiosignaaliga on võimalik ära katta erineva suurusega pindalasid, kus sõltumata füüsilise arvutivõrgu juhtmestiku olemasolust on võimalik kasutada interneti. Tänapäeval ongi see peamine Wifi kasutusviis. Andmeid vahendab kas üks või rohkem füüsiliselt arvutivõrku ühendatud pöörduspunkte. Pöörduspunktid võivad kasutada andmete edastamiseks erinevaid sagedusi ja kanaleid. Kõige levinum sagedus on 2.4Ghz, kuid kanalid on varieeruvad. Kuna kanaleid on piiratud arv ja
põletusmärk või vedela lämmastikuga "külmutatud" märk, moka tätoveering, elektrooniline mikrokiip ja DNA-test. 2001. aasta alguses otsustati hakata Eestis kasutama hobuste märgistamist elektroonilise mikrokiibiga. See on maailmas arvestatav, kõrgtehnoloogiline ja arvutiga ühtesobiv identifitseerimise viis. Mikrokiibi pikkus on 12 mm, läbimõõt 2,1 mm. Pisike mikrokiip sisaldab numbrilist ID-koodi ja see on unikaalne igale hobusele. Kiip on aktiveeritud madalasagedusliku raadiosignaaliga, mis edastab ID-koodi lugeja süsteemi. Praegusel hetkel on Eestis seitse kiibilugejat. Kiip paigaldatakse spetsiaalse süstlaga hobuse kaela vasakule poole, sügavalt lihasesse, kus ta jääb paigale. Mikrokiipi võib paigaldada igas vanuses hobusele ning see ei jäta kaelale mingit defekti, ei põhjusta valgete karvade teket ega karvade kaotust. Süst on hobusele, kas natuke või üldse mitte ebamugav. Süstekoht tuleb desinfitseerida, väikese ala pügamine on vajalik
annaabi.ee 
