Spektroskoopiliste vaatlustega leiti Uraanilt vesinikku, heeliumi, metaani ning vähesel määral atsetüleeni. Metaan neelab tugevasti päikesekiirguse kollast ja punast osa, seega peegelduvad tagasi vaid sinised ja rohelised kiired. Sellest tulenebki Uraani sinakasroheline värvus. "Voyager 2" möödus Uraanist 107000 km kauguselt 24. jaanuaril 1986 (kaks päeva enne kosmosesüstiku "Challenger'i" katastroofi). Maast oli automaatjaam sel ajal nii kaugel, et raadiosignaalidel kulus siiajõudmiseks 2 tundi ja 45 minutit. Vaatamata lähedusele paistis Uraan automaatjaamale sama ühtlaselt rohekassinine nagu Maalt, meenutades rohkem maist ookeani kui Jupiteri või Saturni tormilisi atmosfääre. Alles pärast fotode kontrastsuse olulist tõstmist arvuti abil õnnestus näha ekvaatoriga paralleelseid vööndeid ja mõnda üksikut pilve. Pilvede omavahelised kiirused on suurusjärgus 100 m/s ja nad liiguvad (st. tuul puhub) planeedi pöörlemisega samas suunas
Keskmine kaugus Päikesest on tal 19,2 aü. Spektroskoopiliste vaatlustega leiti Uraanilt vesinikku, heeliumi, metaani ning vähesel määral atsetüleeni. Metaan neelab tugevasti päikesekiirguse kollast ja punast osa, seega peegelduvad tagasi vaid sinised ja rohelised kiired. Sellest tulenebki Uraani sinakasroheline värvus. "Voyager 2" möödus Uraanist 107000 km kauguselt 24. jaanuaril 1986. Maast oli automaatjaam sel ajal nii kaugel, et raadiosignaalidel kulus siiajõudmiseks 2 tundi ja 45 minutit. Vaatamata lähedusele paistis Uraan automaatjaamale sama ühtlaselt rohekassinine nagu Maalt, meenutades rohkem maist ookeani kui Jupiteri või Saturni tormilisi atmosfääre. Alles pärast fotode kontrastsuse olulist tõstmist arvuti abil õnnestus näha ekvaatoriga paralleelseid vööndeid ja mõnda üksikut pilve. Pilvede omavahelised kiirused on suurusjärgus
riigi julgeolekule. Seireseadmed on ka suureks abiks lennumarsruutide planeerimisel ja õhkutõusu/maandumise sujuvamaks muutmisel. Referaadis on kirjeldatud erinevaid radartehnoloogiaid: primaarradar ja sekundaarradar ja teisi seiresüsteeme: multilateratsiooni seire ja üldsaatega automaatne sõltuv seire. 4 1 RADARITE TOIMIMISE PÕHIMÕTTED 1.1 Primaarradar Primaarradar (PSR) on raadiosignaalidel töötav seiresüsteem. Lühidalt on primaarradar väljakiiratud signaali ja peegeldunud signaali võrdlemisel töötav radar. (ICAO, A Guide to Global Surveillance, 2014; 14) Primaarradarit kasutatakse lennuobjektide asukoha määramiseks õhus. Primaarradari töö põhimõte sarnaneb kajale. Maa peal on primaaradaril pidevalt pöörlev antenn, mis saadab pidevalt välja tugevaid signaale. Kui need signaalid ,,põrkavad" kokku õhusõidukiga, peegelduvad need tagasi
Spektroskoopiliste vaatlustega leiti Uraanilt vesinikku, heeliumi, metaani ning vähesel määral atsetüleeni. Metaan neelab tugevasti päikesekiirguse kollast ja punast osa, seega peegelduvad tagasi vaid sinised ja rohelised kiired. Sellest tulenebki Uraani sinakasroheline värvus. "Voyager 2" möödus Uraanist 107000 km kauguselt 24. jaanuaril 1986 (kaks päeva enne kosmosesüstiku "Challenger'i" katastroofi). Maast oli automaatjaam sel ajal nii kaugel, et raadiosignaalidel kulus siiajõudmiseks 2 tundi ja 45 minutit. Vaatamata lähedusele paistis Uraan automaatjaamale sama ühtlaselt rohekassinine nagu Maalt, meenutades rohkem maist ookeani kui Jupiteri või Saturni tormilisi atmosfääre. Alles pärast fotode kontrastsuse olulist tõstmist arvuti abil õnnestus näha ekvaatoriga paralleelseid vööndeid ja mõnda üksikut pilve. Pilvede omavahelised kiirused on suurusjärgus 100 m/s ja nad liiguvad (st. tuul puhub) planeedi pöörlemisega samas suunas
annaabi.ee 
