Mobiiltelefon
GSM tõi endaga kaasa ka
sellise mõiste nagu SIM-kaart (Subscriber Identity Module), mis võimaldas abonendi numbri
lahti siduda telefoniaparaadist SIM-kaarti sai pista mis tahes GSM-aparaati. Varasemate
süsteemide puhul oli igal mobiilil oma fikseeritud number. GSMil oli eeliseid palju
krüpteeritud kõnesid polnud enam võimalik (lihtsalt) pealt kuulata; müravaba kõnekvaliteet;
rändluse (roaming) võimalus; andmeside võimalus; tänu pakkimisele mahub infot samadele
raadiosagedustele palju rohkem jne. 1995. avati Eesti esimene GSM-võrk.
2,5G ehk GPRS pakett-kommutatsiooniga andmeside kasutamine (General Packet Radio
Service). Enne oli GSM-võrgus kasutusel CSD (Circuit Switched Data ehk
kanalikommutatsiooniga andmeside). Kui CSD puhul maksustati andmesidekanali lahtioleku
aega (sõltumata sellest, kas infot liikus või mitte), siis GPRSi puhul andmete hulka. GPRS
võimaldas CSDst umbes kümme korda kiiremat andmesidet 9800 bpsvs 115 kbps.