Tiit Lauk humanitaar
polnud (Ojakäär 2000: 466). Aktiva poolele peaks paigutama eelmainitud H. Ambeli džässi
tutvustavad saated, mille kuulamist ja head taset on kinnitanud peale V. Ojakääru ka
H. Juurikas ja E. Juttus.
Seega on vastust küsimusele ringhäälingu osast džässmuusika levikul küllaltki keeruline anda.
Ühest küljest, nagu eeltoodust selgus, kuulasid Strobel ja Paalse Londoni saateid, mida võisid
ju teisedki teha; teisest küljest olid nende pered mõnesaja haruldase raadioomaniku hulgas ja
kuni 1930. aastani oli see osa ilmselt üsnagi väike, piirdudes vaid mõnede tõeliste (raadio)fanaa-
tikutega, sest tõenäosus, et nende 400 raadioomaniku hulgas oli palju (tulevasi) džässmuusikuid,
on ilmselt nullilähedane.
Alates 1930. aastatest aga võib ringhäälingu mõju juba arvestatavaks pidada, seda eriti pub-
liku ettevalmistamisel uue muusika vastuvõtmiseks, ning see kasvas võrdeliselt raadioapa-
raatide arvu plahvatusliku kasvuga