Radarisignaale püütakse maapealt spetsiaalsete seadmetega. Teadlased koostavad planeetide ja nende kaaslaste radarikaarte selle järgi, kuidas raadiolained taevakehade pinnalt tagasi peegelduvad. Radarikaartide abil saab näha taevakehade reljeefe. Raadiolained tekitavad paljud taevakehad. Raadiolained on sellele kehale ainuomased. Raadiolaineid võtavad vastu suured kausikujulised raadioteleskoobid. Selle uurimismeetodiga on avastatud erinevaid pulsareid, kvasareid ja raadiogalaktikaid. Neutriinodetektorid saavad teavet Päikese ja plahvatanud tähtede kohta. Neutriinodeks nimetatakse väikeseid osakesi, mis tulevad tähtedelt. Enamik neutriionsid läheb otse läbi Maa, kuid sügaval maa sees asuvad detektorid võivad neist mõna ka kinni püüda ja selle kaudu teavet koguda. Teavet saavad nad siis, kui neutriinod sisenevad maa all olevasse anumasse, ning seepeale võtavad tundlikud valgusdetektorid vastu sähvatuse, mis tekib osakese sisenemisel anumasse
Kvasarite tekkeloo uuringutele on ka Tartu Observatooriumi teadlased oma õla alla pannud. Koostöös Soome teadlastega uuritakse, millistes Universumi piirkondades kvasarid eelistatult paiknevad. Vaatlusandmed näitavad, et tihedamates galaktikaparvedes kvasareid ei leidu. Tihedamates piirkondades toimuvad protsessid kiiremini ning suuremad galaktikad on kvasaripõlve juba üle elanud, kogu saadaolev gaas on ära tarvitatud. Tihedamatest piirkondadest võib leida veel vaid üksikuid raadiogalaktikaid. Tänapäevases Universumis eelistavad kvasarid suhteliselt hõredamat keskkonda, kus väiksemate galaktikate kokkusulandumise tagajärjel suured galaktikad alles moodustuvad. Galaktikate arengut uurivad astronoomid on jõudnud seisukohale, et iga suurem galaktika võis kunagi minevikus olla kvasari kodu. Kvasari tekkimiseks peab olema täidetud kaks tingimust. Esiteks, galaktika keskel peab olema piisavalt raske must auk. Ja teiseks, galaktikas või selle lähiümbruses
annaabi.ee 
