Eesti sotsiolektide seisund
mitte ch või vene h; v ei hääldata f; palataliseeruvad l, n, s, t/d pearõhulise silbi vokaali
järel, mitte tagapool ja mitte sõna alguses; diftongid hääldatakse diftongidena, mitte
pikkade vokaalidena (päev, mitte pääv). Lisaks toob ta välja hääldusprobleeme, mis
seostuvad eeskätt argisituatsioonide ja kiirkõnega: häälikud ei tohiks redutseeruda, kaduda
või madalduda. Õigehäälduse ideaalile lähim on Kraudi arvates tele- ja raadiodiktorite
hääldus, seda õpetatakse näitlejatele ja osalt kasutatakse ka avalike esinemiste õpetamises.
Kas me saame ka eesti keeles leida mingi territooriumi, mille hääldus oleks olnud aluseks
sellisele aktsendile? Päris täpselt sellist ala olemas ei ole. Saame öelda, et põhiosas on see
häälikutelt südaeesti keskosa hääldus. Teisalt on see hääldus osalt määratletud hoopis
võõrkeelte hääldusjoonte mõju vastu (eesti keeles pole helilisi klusiile, sõna alguses
annaabi.ee 
