alles seejärel sai Cervantes koju sõita. 1580 sõdis ta veel Portugalis. 1854. aastal abiellus ta ühe 18aastase tütarlapsega. 1587 läks Cervantes uuesti sõjaväkke, Võitmatu Armaada moonavarustajaks Andaluusiasse. Oma töö tõttu istus ta mitu korda vanglas. 1590. aastal jäi Cervantes paikseks ning üritas kirjutamisega leiba teenida. Kirjutamine 1597. aastal võitis Cervantes Zaragoza luulevõistluse, mille auhinnaks oli kolm hõbelusikat. 1605 ilmus ,,Don Qujiote I". 1609 aastal sai temast Püha Sakramendi vaimulik. 1613. aastal ilmus ,,Õpetlikud Novellid". 1614. aastal avaldas ta teose ,,Teekond Parnassile." Sel samal aastal avaldas keegi tema nime all liba ,,Don Qujiote II". Cervantes kaebas asja kohtusse, kuid ta ei võitnud, sest sel ajal polnud olemas sellist asja nagu autorikaitseõigus. 1615. aastal ilmus õige ,,Don Qujiote II". 1615 ilmus näidendite kogu ,,Kaheksa komöödiat ja kaks intermeediumi". 22
pidas muidugi lossiks nagu kõik eelnevad ning järgnevad kõrtsid) ning don Quijote pidas kõrtsis asuvat kohta nõiutuks. Sancho muidugi ei uskunud algselt seda juttu, aga kui teda hakati loopima suure vaibaga õhku sellepärast, et rüütel ja kannupoiss ei taha maksta (nagu rüütliromaanides kohane, ei pea rüütlid maksma millegi eest sentigi), siis hakkas Sancho ka uskuma, et koht on nõiutud. Siiski säilitas Sancho oma kavalust ka teatud olukordades, näiteks ühel ööl kuulis don Qujiote imelikke hääli ning tahtis selle poole tormata. Sancho polnud sellega päri ning köitis kavalalt don Quijote hobuse jalad kokku, et nad kuhugi liikuda ei saa, mis ka õnnestus. Sanchol ja don Quijotel oli palju erinevusi, kuid leidus ka sarnasusi. Don Quijote oli selline tegelane, kes tahtis end oma rüütellikkusega tõsta taevalikesse kõrgustesse. Kuid temaga juhtus nii palju õnnetusi, nt tal löödi