Kui ma oleksin ori Vana- Roomas Olen ori Vana- Roomas ning kuulun alamkihi kõige alumisse kihti. Sündisin perre, kus isa oli võetud orjaks. Hiljem, kui isa suri asendati mind temaga. Oma nime olen saanud peremehe Quintiporti järgi- mind kutsutakse Quintiuse poisiks. Kuna Roomas on orjanduslik ühiskond, siis on meid üsna palju ning tänu vallutussõdadele tuleb meid pidevalt juurde. Oleme oma saatusekaaslastega tegelikult üsna erinevad- oleme pärit eri rahvustest ja ühiskonnakihtidest. Meie seas on nii kõrgelt haritud kreeklasi kui ka tsiviliseerimata barbareid. Peamiselt kasutatakse meid põllumajanduses ja kaevanduses raske füüsilise töö tegijatena
koduloomadele, et põgenemisele järgneva kinnipüüdmise korral teaks, kellele jooksik kuulub (Palamets 1976). Roomas kehtis nii mitmeski punktis sama seadus nii kodulooma kui orja kohta ja näiteks Cato põllumajandusteoses käsitletakse orja toidunorme kõrvuti veiste söögiportsjonitega (Vana-Rooma inimene, Thébert 2004). Nimesid anti omandile peremehe järgi, nt Quintipor (Quintiuse poiss), kui aga vastava nimega orje oli liialt palju kogunenud, anti nelile lisanimi taime või looma järgi (mõnikord ka orja kodumaa järgi) (Tiidus 1997). Lisaks haritusele võib orje jagada ka elupaiga alusel: maa- ja linnaorjad. Maal töötavad elasid viletsates ubrikutes, kus oli vaevalt ruumi magamisaseme jaoks. Karjusorjadel lubati abielluda, kuid naist ja lapsi hoiti pantvangis, et kindlustada pereisa ja loomade tagasitulek.
annaabi.ee 
