Elavhõbe
eellaste tähelepanu pälvivaks elavhõbedaühendiks oli erkpunase värvusega mineraal kinaver,
mida tunti ja kasutati Vana Kreekas ja Rooma riigis. Tõlkes tähendab kinaver draakoni
verd. Juba kiviajal joonistati sellega koopa ja hauakambri seintele. Plinius Vanem nimetas
elavhõbedat elavaks hõbedaks, Aristoteles aga vedelaks hõbedaks. Hg nimetused eri keeltes
on seotud tema vedela olekuga ja hõbedase läikega lad hydrargyrum ( `vedel hõbe`) või ingl
quicksilver ja saksa das Quecksilber (mõlemad `elav, vilgas hõbe`- tilkade liikuvuse tõttu).
Alkeemikud tundsid elavhõbedat planeet Merkuuri järgi mercuriumi nime all, sest
elavhõbedatilkade kiire laialivalgumine meenutab Zeusi käskjala Mercuriuse väledat
liikumist. Vanaaja õpetlased arvesid, et elavhõbe kuulub kõikide metallide koostisse. Hg pidi
olema kõikide metallide ema. Alkeemikud aga väitsid, et Tarkade kivi muudab Hg kullaks.
Seepärast oli alkeemikute katsetes tähtsaks reaktiiviks just elavhõbe
annaabi.ee 
