reproduktiivtsüklit). Järgmine oluline samm farmakoloogias oli antibiootikumide avastamine. Nn antibioosi fenomen olukord, kus ühe mikroorganismi kasv pidurdub teise mikroorganismi poolt eritatavate ainete tulemusel oli teada juba 19. sajandi viimase veerandi bakterioloogidele. Peniccilum hallitusseente vastavat mõju pandi tähele juba 1870. aastatel ning seda kasutas ära juba J. Lister põletikulise haava parandamiseks. 20. sajandi alul isegi lõhikest aega kasutati Pyocyanase-nimelist preparaati (seenest Pseudomonas pyocyanea). A Fleming (vt ka ptk 11), kes antibiootikumide avastamise eest Nobeli meditsiinipreemia sai (19??) ei suutnud paraku tema poolt penitsilliiniks nimetatud ühendist aktiivset komponenti selle ebastabiilsuse tõttu eraldada. Vastavas vallas saavutati edu Teise maailmasõja aastatel (E. B. Chain (1906-1979) ja H. W. Florey (1898-1968) Oxfordi laborites. Kuivõrd Inglismaal ei olnud resurssi asjaga
annaabi.ee 
