Tõde ja Õigus II Terve tekst
koputas.
,,Kes seal on?" küsis seest nagu unine ja tusane hääl, ja kui Indrek selle peale oma nime oli
öelnud ning seletanud, mida ta soovib, vastati endiselt:
,,Ma magasin parajasti."
,,Palun siis vabandust, ma tulen mõni teine kord," ütles Indrek.
,,Milleks teine kord," rääkis tõre hääl seest, ,,niikuinii on mu lõunauinak segatud. Tulge sisse, mis
te seal ukse taga karjute! Uks on ju lahti."
Indreku sisse astudes lamas Koovi alles oma triibulise vaibaga kaetud vanas puuvoodis, mis
krägises lamaja liigutades haledasti. Jalad ühes saabastega olid tõstetud jalutsi otslauale.
Umbes pool tundi istus Indrek siin väikeses toas, kus valitses peaaegu ainult raamat, sest tema
asus laeni ulatuval riiulil, laual, aknal, toolidel, põrandal. Igal pool! Ja kui ta tõusis, et minna,
ütles Koovi:
,,Peab rohkem tööd tegema! Meie vanad ei jõua muidu kuhugi. Tehke, nagu ütleb direktor:
õppige vaimustusega, õppige nagu hull, sest selles on temal õigus
annaabi.ee 
