Tõde ja Õigus II Terve tekst
Üks neist oli
masindatud peaga, puhtaks aetud loperguse näoga, rõugearmiline, tugeva pihaga, pelgliku või
salaliku pilguga, teine -- kollakate vuntsidega, punaste huultega, mahedate hallide silmadega,
üle pea soetud juustega, mis nagu pisut kähardusid. Esimene hallis, teine mustas. Nad asusid
teine teisel pool lauda, mis polnud põrmugi viisakam kui vallamaja laud, kus peal Indrek oli
kirjutanud. Toas leiduvad toolid olid veel räbalamadki kui vallamaja omad. Ühes seinas asuval
lihtsal puuvoodil oli kodukootud villane triibuline vaip peal. Ainuke, mille Indrek leidis
harukordsema, oli laeni ulatuv ja täis kiilutud raamaturiiul, mis täitis peaaegu ühe toaseina. See
oligi paik, kuhu Indrek ikka ja jälle oma pilgu viis, kui ta selleks pisutki mahti leidis. Aga
tõepoolest oli selleks aega vähe, sest tema teadmuste katsumisega tehti kohe hakatust. See
võis ehk tundi pool kesta, siis ütles härra hallis eesti keeli:
annaabi.ee 
