Vangid rivistati ja neile teatati, et nad evakueeritakse.Nad uskusid, sest selliseid ümberpaigutusi oli varemgi olnud.Tegelikkus oli aga hoopis midagi muud.Grupp inimesi viidi metsa ja neil kästi küttepuud riitadesse laduda.Pärast esimese kihi maha panemist käsutati neid puude peale pikali.Nüüd taipati, mis toimuma hakkab.Osa püüdis põgeneda, nad lasti metsas maha, teised aeti väevõimuga riitadele ja hukati kohapeal.Kui hakkas pimenema, kallasid sakslased puuvirnad bensiiniga üle ja panid põlema.87 vangil õnnestus end peita ja ellu jääda. Nad olid varjul veel terve ööpäeva, teadmata, kes on kes.Järgmisel päeval kohale jõudnud punaarmeelased teadvustasid, sellest ka meediat.Fotod Kloogalt jõudsid maailma ajalehtede ja ajakirjade esikaantele.Klooga oli esimene mõrvapaik, mis avalikkuse ette jõudis.Sellepärast on ta jäänud ka maailma ajalukku. Jeruusalemma, Yad Vashusi kõige pühamas hoones on põranda sisse müüritud plaadid
nähtus), juhtida tähelepanu üldinimlikele käitumisviisidele. Forest of Bliss, 1986, ärritas eriti antropolooge, film toimub India linnas gangese jõe rääres, kohas, kus õige hindu peaks surema. Räägib päikesetõusust päikeseloojanguni, religoosest õnnest igapäevaelus. Inimesed toimetavad, räägivad vahepeal midagi, aga vaatajale ei seletata midagi (kommentaarid puuduvad). Filmi alguses pannakse alus tõlgendusraamile. Linnud, koerad, puuvirnad..väga selline jõuline pilt reaalsusest. Kunsti ja teaduse vahekord, teaduslikult objektiivset pilti on võimatu anda, alati on autori subjektiivne filter seal vahel. Oluline on ka, kui hästi on kirjutatud. Gardneri puhul on see, et oma filmidega ta teeb kunsti, ta viimased filmid jutustavad kunstnikest. Osad arvavad, et see film on mõttetu, teised aga et see on hea näide, kuidas peaks antropoloogiat tegema. Antropoloogia peaks
annaabi.ee 
