Teiselt poolt kuulutas ta end kahetsevaks patuseks. Sajapealise kirikukogu otsused olid segu alalhoidlikkusest ja uuendustest. Kinnitati ikoonimaali ja kirikumuusika tavapärased vormid ning mõisteti hukka ilmalik muusika ja näitemängud. Üks otsus kohustas õigeusklikke mehi Õnnistegija eeskujul habet kandma, teine keelas süüa verivorsti. Vaimulike kuritarvitused ja liiderdamine mõisteti hukka. Kiriku maaomand ja maksusoodustused kuulutati puutumatuiks, kuid kui kirik tahtis edaspidi uusi valdusi soetada, vajas ta selleks tsaari heakskiitu. Sajapealine kirikukogu võttis vastu ka uue kirikuseaduse koodeksi. Kriis ja edaspidised reformid: Märtsis 1553 jäi Ivan haigeks. Tundes oma elu pärast hirmu, üritas ta kindlustada troonipärijana oma alaealist poega Dmitrit. See ettepanek tekitas tõsist vastuseisu, üks rühmitis väitis, et krooni peab pärima täiskasvanu ja pakkus välja Ivani nõo, Staritsa Vladimir Andrejevitsi. Ivani
toetavate noorte siirdumist maale, mõisate põletamist, karistussalkade tegevust. Ülestõusu nähakse Indreku silme läbi, ta jääbki eelkõige vaatlejaks. Ka teda haaravad suured ideed ja üllad eesmärgid, kuid nähes kaaslaste egoistlikke ja proosalisi huvisid, vallapääsenud anarhiat, mõisate mõttetut rüüstamist, astub ta eemale. Kannataja pole kunagi süüdi, sest vägivallal pole kunagi õigus. Ka vargamäelased ei jää sündmusist puutumatuiks. Karistussalklased lasevad maha Indreku venna Antsu ja annavad vanale Andresele ihunuhtlust. Häbistatud ja meeleheitel Andres neab ära oma jumala. Teoses on veel üks oluline probleem: roima ja halastuse vahekorra küsimus. Vargamäe Mari elu jõuab lõpule. Tema viimased päevad on piina- ja valurohked: haige on nii hing kui ka keha. Tulles vastu ema palvele ja suutmata näha tema kannatusi, annab Indrek Marile surmava rohuannuse
annaabi.ee 
