autoriesituses (koostanud Riina Viiding). Viidingu õepojad Indrek Tarand, Kaarel Tarand, Jaagup Kreem ja Juhan Kreem (klaveril Tõnis Rätsep ja Olav Ehala) on kuueteistkümnest tema luuletusest/laulust pannud kokku toreda kogumiku (laulavad muuseas nemad ise ja pole põhjust kohkuda, sest kõigil on väga meeldivad hääled). Kogumiku nimeks on ,,No tere, Juhan!" LUULENÄITED veereva elu ragin kõik ikka igavikku puutrepi tuttav nagin ma kohtan päkapikku männimetsas homme kell kolmveerand 12 ja meil on kena komme suudelda teineteist puude tüved on soojad soe on päkapikk kusagil on looja miski on igavik (,,Detsember") POJAGA RESTORANIS istun jälle restoranis toolil külm on sõbrad elu garderoob sel zeleel on liikumatud silmad mida kelner linnutiivul toob kanakotlet laseb välja rasva kuskil kaugel mõrtsuk laseb verd kallis poeg sa ruttu suureks kasva näed Pariisi Kairot Surnumerd
Raudtee kõrval olev ala Ristiku tänava (tollase Oskari tänava) piirkonnas täitus põhiliselt eramutega. 27. augustil1930 võeti vastu Aarde, Preesi, Sõle ja Pärja (tänapäeval Vaniku), 18. septembril 1931 Sõmera ning 26. oktoobril 1932 Muru (tänapäeval Auna), Orase, Söödi, Taime ja Aru tänava hooned. Pelgulinna uusasumi elamute ilmet mõjutas 22. aprillil 1931 vastu võetud Tallinna ehituse sundmäärus, mille järgi lubati puitmajadel kahe puutrepi asemel ehitada üks kivitrepp, mis pidi asuma maja keskel ja ulatuma pööninguni. Ühe kivitrepiga puust elumajas võis kolmandal korrusel olla kuni kaks korterit. 1939. aasta lõpul valmisid hooned Härjapea tänaval. 1930. aastate lõpus asus Pelgulinnas 566 krunti, millel paiknes 545 elumaja. Tüüpilised olid 12 majaga kinnistud. Sõle tänava ääres, Kolde puiestee ja Heina tänava lõpus, Taime, Orase ja Nurme (Maisi) tänava piirkonnas ning mitmel pool mujalgi puudus veel hoonestus
annaabi.ee 
