lapaduu mängimisest, ujumisest ja Tarzani mängust. Puude vahele sai riputatud kalavõrk, et võrkpalli mängida. Sageli tuli seda teha üks-ühe vastu, mis nõuab eriti head liikumist ja kiiret reageerimist ning rohkesti võhma. Korvpalli rõngaski tehti ise, jalgpalli väljak loodi sinna 2 samasse lähedale nõmmepealsele. Tegeleti ka jooksmisega ja teiste kegejõustiku aladega. Kuuliks olid äralöödud sangaga kaalupommid, puuteibaga saadi üle kahemeetrisest kõrgusest. Üldiselt olid hüppealad tagaplaanil. Liiva oleks tulnud vedada 10 kilomeetri kauguselt. See võib olla ka põhjuseks, miks kümnevõistluse rekordimehel olid nõrgemaks küljeks hüpped. Isa oli hoolitsev, kuid range. Autoriteet oli nii tugev, et suitsetamisele poisid mõelda ei julgenudki, kartes vanemate viha. Kodusest kasvatusest on pärit seegi pisiasi, et Lipu suust pole kuuldud ühtki inetut sõna. Ema, aga pani rõhku heale maatoidule
KOERU Kergejõustiku kui peamise spordiala harrastamise paigaks oli Koerus mõisa esine väljak ja park. Laiad puiesteed olid üsna sobivad jooksuvõistluste korraldamiseks. Kabelipargi tee oli ligi 300 meetrit pikk, nelja jooksurajaga. Sajandi alguses olid sporditegemisel eestvedajateks kooliõpetajad Begarsky ja Elmar Jürgenson. 1913. aastal jooksis koerulane Elmar Jürgenson 60 meetris Järvamaa rekordiks 7,8. Tema põhialaks jäi siiski teivashüpe, milles ta viis aastat hiljem ületas puuteibaga 2.85. Seda peeti tol ajal suursaavutuseks. 1921. aastal oli Edgar Niinemägi Eesti edetabeli esikümnes neljal alal: 100 meetrit 11,9, kõrgushüppes 1.60, kolmikhüppes 12.16,5 ja kaugushüppes 5.77,5 cm. Koeru kergejõustiku ajaloost on raske rääkida ilma Elmar Kooli nimetamata - 1927. aastal ületas ta esimese järvamaalasena kolmikhüppes kolmeteistkümne meetri piiri. Evald Hindrekus oli Järvamaal kahekümnendail aastail maakonna rekordiomanik 200 ja 400
annaabi.ee 
