Kingade stiile läbi aegade
varbaid, ei lase liiva sisse ning alla saab panna paksemaid jalarätte. Tegemine on kõigile jõu-
ja oskuskohane. Pastlaid pandi kaasa ka hauda, sest usuti, et teekond parimatele jahimaadele
pikk ning kulub mitu paari jalatseid. Enne kingadeks üleminekut olid kasutusel paksust
vanutatud riidest poolsaapad. Pikad pehmed sääred seoti kinni paelaga, alla pandi nahast või
puust tallad. Karl Suure pojapoja, kuningas Bernardi hauast (9.sajand) on leitud ka punased
puutaldadega nöörsaapad.
Oskuste paranemisega, hakati tegema kitsamaid ja graatsilisemaid jalanõusid. See arenes
pikalt, ligi viissada aastat. 972. aastal heitis Reimis piiskop ette, et mungad on omale liiga
pika ninaga jalanõud teinud. Nad lõid ninaotsad läikima, vahel kinnitasid ka peeglitükke, et
ennast imetleda. 14.sajandil pandi paika kindlad kinganinade pikkused seisuste järgi.
Vürstidel ja printsidel 75 cm, kõrgematel aadlikel 60 cm, rüütlitel 45 cm, jõukamatel
annaabi.ee 
