Vanad matusekombed ja surmaended eestis
ja teda kinni hoitakse, siis on ta manalas ja ongi seal senikaua, kuni lahti lastakse! Kinni hoiti
tavaliselt oma esivanemate hingejuppe kas siis väe samiseks või suguvõsa karma kontrollimiseks,
vahel olla esiisad näiteks talukohale taia peale pannud ja neid seetõttu seal kinni hoiti, et taig ei
murduks.
Üldiselt säärane kinni hoidmine neile ei meeldinud, sest nii ei saanud nad uuesti sündida ning
omad lapselapsed teda puuslikuna kasutasid. Seega pidi kinnihoidja ikka kõvasi nõiasõnu teadma,
vastasel juhul keerati kiiresti kael kahekorra ja hing oligi vaba tolle tegelase küüsist.
Surnuaedades rääkimine ja pitsi võtmine ikka sealt ida ja lõuna poolt tulnud, sest õigeusus ju
sama, mis ristiusus hing kükitab senikaua surnuaias kuni saabub kohtupäev ja hinge tegusi elus
kaaluma hakatakse. Nende lepitamiseks siis peetigi surnuaiapühasi, kus suguvõsa kokku tuli ja
mullaaluseid lepitasid.
annaabi.ee 
