Tõde ja Õigus II Terve tekst
Jah, oleks veel suine aeg,
siis sa näeksid. Soojaga aina tudengid, tudengid, tudengid... venelased, sakslased, poolakad...
kõik särgiväel, õllekorvid lootsikus... ise trimpavad, laulavad. Rahvas istub kaldal, kuulab. Mine
katsu veel seal ujuda! Kohe mõlaga pähe, muud midagi. Ja ära piiksatagi, muidu saad
paremini... Aga nüüd pole suuremat midagi, sellepärast pöörame siit paremat kätt, sest kaua sa
ikka jõge vahid, vesi nagu vesi kunagi. Juba eile nägid teda. Puusilda tead sa ka! Mineval
kevadel pidid jäätükid teise kaasa viima. Ega ta kivisillast kaugemale poleks saand, seal oleks
ta ikkagi toppama jäänd. Küll nagises, aga paigal püsis. Eks näe tuleval kevadel! Ükskord läheb
ta ikkagi, see on minu arvamine."
Nõnda vestes viis Tigapuu oma kaaslase läbi lühikese põiktänava kuhugi pikemale ja
suuremale, kus pöördusid jällegi paremat, nii et nad nüüd läksid Indreku arvates otse samas
suunas, kust nad praegu olid tulnud
annaabi.ee 
