V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Millises seoses esinesid ta kujutluses Esmeralda, Phoebus, Jacques Charmolue, ta armas
vend, kelle ta porri lamama oli jätnud, ülemdiakoni kuub, vahest ka ta hea nimi, mis
Falourdeli juurde tulles kaalule oli pandud, kõik need pildid, kõik need sündmused?
Kindlasti liitusid kõik need kujud ta peas jubedaks seguks.
Ta ootas juba veerand tundi; talle paistis, et on sada aastat vanemaks läinud. Äkki kuulis ta
puuredeli pulki nagisevat: keegi tuli üles. Luuk avanes, paistis tuli. Ta urka koitanud ukses
oli kaunis lai pragu; ta surus näo selle vastu. Nõnda nägi ta kõik, mis kõrvaltoas sündis.
Kassinäoga vanaeit tuli kõigepealt luugist üles, lamp käes; talle järgnes Phoebus vurrusid
keerutades ja lõpuks kolmandana ilus ja sale Esmeralda. Pimestava nägemusena kerkis ta
preestri silmade ette. Claude hakkas värisema, ta pilk ähmenes, ta veri hakkas valjusti