Oskar Loorits - Eesti rahvausundi maailmavaade
peas) või liigub loomana (eriti kitsena, sadul seljas), linnuna (kukena) või
koguni mõne esemena (näit. lõngakerana) ja puudutab surmalemääratuid.
Surmgi võtab iseseisva vaimu näo. Surm tuleb inimese juurde, kõnetab
teda nimepidi. Praeguselgi ajal nimetatakse, kujutletakse surma vahel
vikatimehena, kellel on olnud ka nimed: Liiva Annus, Mulla Madis,
Kalmu Kaarel, Toone Toomas, Kabeli Andrus. Setud võrdlevad tänini
surma metsavahi ja puuraiujaga.
Elu pärast surma
Meil on üsna arenemata kujutelmad mingist surnuteriigist või teisest
ilmast, ammugi ei saa rääkida paradiisist ja põrgust. Puudub ka
surnuteilma valitsev jumalus. Surnu on jätkanud oma elu lihtsalt uues
kodus hauas, hiies, kalmistul, seal kuhu ta maeti või kus ta hukkus,
kuhu ta laip jäi.
Hiiepuud, hiiekivid ja hiieallikad on kohad, mis surnutega seotud,
milledesse siirduvad surnute hinged ja mis saavad seega erilist jõudu.