Muinasjutt puuraidurist (täiendatud ja parandatud versioon)
Mees nägi maas lamavat
pisikest elavat haldjat. Ta püüdis haldjaga rääkida, kuid asjatult. Raidur võttis
haldja sülle ja viis koju. Asetas ta õrnalt voodisse ja läks ise magama. Hommikul
ärgates oli pisike haldjaneiu kadunud. Mees leidis haldja õuest kivi pealt istumast
ja enda ette rääkimast. Ta läks kivi juurde, istus maha ja proovis haldjaga juttu
rääkida. ,,Tere, mina olen haldjas Lyselle." ,,Tere, mind kutsutakse siin väikeses
külakeses puuraiduriks." Haldjas rääkis raidurile kogu loo kuidas ta nõia eest
põgenes ja viga sai. Lyselle palus raiduri käest abi, mille peale suure südamega
mees oli kohe valmis enda abikätt ulatama. Ta pidi päästma haldjate kuninganna
kurja nõia käest, aga see ei saa kerge olema, sest loss oli peidetud mitme
kilomeetri paksusesse metsa. Raidur raiub ja raiub, kuid ei jõua kuhugile. Mees
langetas puid kolmandat nädalat järjest ning oli juba kergelt alla andmas, kuni