Tõnu Õnnepalu "Piiririigi" analüüs
harmooniast, mida elu ikka ja jälle serveerida püüdis, ent tulutult. Teatud hetked lihtsalt
anusid purustamist.
Raamatut lugedes jäi veel mulje, et kirja kirjutajat on väga tugevalt mõjutanud ka
lapsepõlv. Ikka ja jälle lipsavad raamatust läbi meenutused lapsepõlvekodust, vanaemast,
kooliajast ning imepisikestest detailidest, mis hiljem teda läbi elu saatnud on ning oma
jälje on jätnud. Olgu need siis kas lõhnavad õunad, vanaema Siberi-jutud, puupinkidega
logisev rong või midagi muud, mida miski kuskil meenutama sunnib. Tundub, et raamat
on kui paralleeluniversum, kus kõik mälestused, teod ja unistused põimuvad ning
moodustavad kokku ühtlase massi ning tegude ja tagajärgede loogilised seosed. Miski,
mis kunagi millegagi seostus, seostub ka nüüd ja ilmselt ka edaspidi ning tekitab
vastavaid emotsioone, olgu need siis kas üdini head või vastumeelsed. Tsiteerin: "Neid
annaabi.ee 
