E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Aga nüüd peame ta Prohveti-Pardi juurde
kand-ma. Istu sina jälle hobuse selga ja võta minu mära oheliku otsa. Ma võtan Oodo selga.
Küll me ta ellu äratame.»
Siis tõstis ta hingetu keha maast ja hakkas vahvasti edasi sammuma, Emmi, märad ja
,Tarapita tema kannul. Ta oli kõikide usalduse võitnud.
V
Vana eremiit, keda rahvas Prohveti-Pärdiks kutsus -- tema päris nimi oli Bartholomäus ehk
Bartel Löwenklau -- istus oma koopa suu ees madalal puupingil, toetas selga vastu mäeseina
ning hoidis käed ristis põlve ümber. Tema vanad,
31
aga mitte tuhmid silmad vaatasid puulehtede liikumist, kui tasane tuuleõhk neid kiigutas.
Kord mühas äkiline kange hoog läbi metsa, oksad paindusid, lehed visklesid läbisegi, mõned
langesid keereldes maha. Nad olid samasugused kui teisedki, aga neid murdis ootamatu
tuulehoog . . . Ja selle ohvriga rahul, vingus tuul mööda ning segamini paisatud lehed
annaabi.ee 
