V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
eest veel küllalt võis näha vanades majades. «Kuigi nad elamuid rikuvad ja koormavad,»
kaebab Sauval ahastades, «siiski ei taha meie tudikesed neist loobuda ja säilitavad neid
kõige kiuste.»
Ses toas polnud midagi, mis muidu harilikes tubades leidus: ei pinke, taburette,
polsterdatud või kastitaolisi pinke ega neid ilusaid jalgade ja sambakestega pingikesi, mille
tükk neli sol'i maksab. Ainult üks väga tore kokkupandav tool oli toas: puuosade punasele
taustale olid maalitud roosid, tumepunasest kordova nahast pikkade siidnarmastega iste oli
põhja külge kinni löödud hulga kuldnaeltega. üksik tool tunnistas, et ainult ühel inimesel oli
ses toas õigus istuda. Tooli kõrval akna juures seisis laud, mida kattis lindudega
väljaõmmeldud linik. Laual oli kirjutuslaua garnituur täis tindilaike, mõned
pärgamendipoognad, suled ja suur peenelt väljatöötatud hõbekarikas. Vähe eemal seisis
annaabi.ee 
