Minu lõpumõtted on: Esiteks lõpetada hullus grupitööde ümber. Koos arutamine on tore ja vajalik, aga veel parem oleks, kui jääks rohkem aega asjade üle omapead mõelda, sellega on rahul introverdid ja ekstraverdid peavad elus läbi löömiseks omapead tegutsemist õppima. Teiseks, soovitan teile kõigile, olge te ükskõik, kas introvert või ekstravert, minge kondage mõnikord ka ise ringi ja tehke omaenda avastused. Ma ei taha väita, et mingu nüüd kõik metsa, ehitagu endal puuonn aga ma tahan öelda, et oleks hea kui igaüks meist istuks tihedamini maha ja mõtleks, mis ta enda peas toimub.
Sanborni juhtum näib võimaldavat kolme analoogilist versiooni: (a) Sanbornil on õigus; tema kvaalid on muutunud mingisuguse häire tõttu tema tajuapa- raadis, kuid tema normid on tõesti muutumatuna püsinud. (b) Sanborni normid on tema teadmata muutunud. Seega mäletab ta oma varasemaid koge- musi valesti, me võime seda kutsuda nostalgiaefektiks. Mõtle mõne lapsepõlve asja juurde naasmise tuttava kogemuse peale (klassipink, puuonn), mil avastad, et see on palju väiksem, kui sa mäletad. Arvatavasti kasvas sinu suuremaks kasvades kuidagi koos sinuga ka sinu sisemine norm selle kohta, mis on suur, ent sinu mälestused (mis on salvestatud selle normi murdude või kordsetena) ei tasakaalustunud ja järelikult, kui sa mälu käest nõu küsid, annab ta vastuseks moonutatud otsustuse. Sanborni nostalgilise
annaabi.ee 
